Rubriigiarhiiv: Blogi

Vastarmunud kevadises looduses

Järjekordne pildistamine, mis oli minu jaoks suur rõõm. Vastarmunuid on nii hea lihtne pildistada – üksteisevaheline side on nii suur ning kohmetusest pole jälgegi. Vahel pikemalt koos olnud paaride puhul on näha väikest kohmetust, kui perepildistamisel teeme ka kahekesi mõned pildid ning palun neil suudelda või kaisutada üksteist. Kuid pärast kohmetusest ülesaamist on näha, et sära on mõlema silmis ning lahkutakse hea meeleoluga, mis rõõmustab mind väga. Fotosessiooni eesmärk pole pelgalt fotode saamine, vaid ka üksteise jaoks aja võtmine ning mõnusa elamuse saamine. Pärast pildistamist imestataksegi vahel, et see polnudki piinarikas poseerimine, vaid pigem mõnus jalutuskäik ja omakeskis aja veetmine. Ja seda ma soovingi – et pildistamine ei oleks tüütu kohustus, vaid lisaks piltidele saadakse ka hea elamus, mida mäletada.

Poolbuduaar

Sellised mõnusalt rahulikus tempos kulgevad kodusessioonid meeldivad mulle väga. Ja lisaks selline poolbuduaari teema.

Mulle meeldivad ka perepildistamised, kuna lastega saab alati nalja ja nii tore on näha vanemate ja laste vahelist armastavat sidet. Kuna mul endal aga lapsi veel pole, siis ma ei tunne end nii kindlalt perepildistamistel. Mulle tundub, et sellised ühele-kahele inimesele keskenduvad pildistamised sobivad mulle hetkel enam, kuna kooskõlastun nendega rohkem.

Aga tulles tagasi selle pildistamise juurde, siis ei saa jätta mainimata kõige tähtsamat – pildistatavat, kes nägi välja nagu modell ja oskas ka kaamera ees end nii vabalt tunda kohe algusest peale. Kui nii vaba inimene kaamera ees on, siis on lausa lust pildistada, ei peagi väga üldse juhendama ning pildid jäävad loomulikud. Väga mõnus kogemus ja ilusaid pilte tuli nii palju, et oli raske siia valida need kõige-kõige paremad pildid.

Kaamos

Enamasti sügise lõpu poole enam inimesed välja pildistama ei kipu. Ega minagi eriti ei soovi külmemal ajal õues pildistamas käia, kuid kui on veel plusskraadid, siis kannatab kenasti pildistada. Selline sügise lõpu aeg, kui värvilised lehed on juba maha kukkunud ja puud enamjaolt raagus, ei kutsu ka paljusid välja pildistama. Kui aga osata vaadata ja metsas ringi kõndida, siis on tegelikult seal ju niiii palju silmailu. Erinevad mustrid, reljeefid, tekstuurid tulevad palju paremini esile. Ja ka värvid! Viimastel puudel veel ripuvad pihlakamarjad, muru on veel roheline, kõrkjad on mahedalt pruunid jnejne. Mul tekkis täielik vaimustus sellisest loodusest ning mul on hea meel, et saime Piaga kõik selle pildile. Ma loodan, et ehk inspireerib see ka teisi ebatraditsioonilisel ajal välja pildistama minema.