Rubriigiarhiiv: Õues

Varakevadel

Jaanuaris tegin esmakordselt oma lehel loosimängu. Küll aga ma ei tahtnud tavapärast mängu teha, et oma lehe jälgijate arvu suurendada, vaid siiralt kinkida sessioon minu jälgijale, kes just minult sooviks pilte saada.

Loosimises kutsusin ka inglid appi, et võit kindlasti õige inimeseni satuks. Kui ma võitjaga ühendust võtsin, selgus, et ta on paaripildistamisest huvitatud ning see sobis ka mulle. Ootasime soojemaid ilmu ning lõpuks kohtusimegi varakevadel.

Pildistasime metsas ja mere ääres ning tore oli ka see, et koht polnud M ja R-i jaoks võõras. Pildistamine kulges väga sujuvalt. Kui tavaliselt sessiooni alguses on pildistatavad natuke kinnisemad ja krampis, siis M ja R ei olnud üldse. Kohe algusest peale olid nad hästi vabad ja väga avatud. Rõõm oli nii pildistada, eriti kui paarist õhkus suurt armastust ja üksteisemõistmist.

Mul jäi nii hea tunne peale pildistamist sisse ning tundsin, et mu loosikäsi tegi väga õige valiku. Soovin kindlasti veel midagi taolist ette võtta ning hoian selles suunas mõtteid avatuna.

Ürgses metsas

Kohe, kui ma nägin seda mõnusat õhtupäikest metsa vahel, teadsin, et pean seal kindlasti pildistama ning nüüd sai see tehtud.

Teise fotograafi pildistamine tekitab ikka väikest ärevust, kuid teisest küljest on see lihtsam, kuna ta tunnetab paremini, kuidas kaamera ees olla. Vähemalt J oli küll väga loomulik ning ma ei pidanud praktiliselt üldse juhendama.

Soovingi jõuda selleni, et juhendan pildistamise jooksul üha vähem ning lasen inimeste enda loomulikul liikumisel, olemusel ja hingel välja tulla. Kui ma alles hakkasin fotograafiaga tegelema, siis oli minu jaoks hästi oluline see, et pilt oleks külluslik ning nii sai palju ebavajalikku pildile. Nüüd olen jõudnud selleni, et mida lihtsam pilt on ja vähem segavaid faktoreid pildil, seda parem. Iga inimene on nii ainulaadne ning nende unikaalsus avaldubki kõige paremini pildil siis kui pole palju tähelepanu eemale juhtivaid tegureid.

 

 

Kaskede vahel

Käisime kaskede vahel pildistamas. Päike paistis mõnusalt puude vahelt ja hästi mõnus oli jalutada. Ainuke segav faktor olid tohutult suured sääsed. Ma ise olin nii pildistamises sees, et ei saanud reageerida, kui sääsed mind sõid ning alles pärast avastasin kui paksult ma pärast sääsehammustusi olin täis, kuid pildid olid seda väärt.

Nii vahva oli ka see, et see kaunis unenäopüüdja jäi mulle T kodust silma ja tundus õige see kaasa võtta. Ning pildistamise keskel leidsimegi ideaalse koha selle jäädvustamiseks, täpselt õigel ajal kui päike nii mõnusasti oma kiiri meie poole seadis. Kõik langes nii mõnusasti kokku, nagu metsahaldjad oleksid meile puistanud maagiasädemeid peale 🙂

 

Kaunis beebiootus

Oli hästi tuuline ja küllaltki jahe ilm, kuid pildistamise ajaks tuli isegi päike pilve tagant välja. Pere oli väga vapper ning pidas pildistamise kenasti vastu. Lisaks saime mere ääres imeilusad loojangufotod. Nii mõnus on fotosessioone lõpetada nii kaunis kohas ning kõige enam naudingi mere ääres just päikeseloojanguaega.

Soovin perele kõike paremat ning jõudsat kasvamist beebile 🙂