Fragmendid sadamalinnakus
Rubriigiarhiiv: Portree
Kevadistes õites
Poolbuduaar
Sellised mõnusalt rahulikus tempos kulgevad kodusessioonid meeldivad mulle väga. Ja lisaks selline poolbuduaari teema.
Mulle meeldivad ka perepildistamised, kuna lastega saab alati nalja ja nii tore on näha vanemate ja laste vahelist armastavat sidet. Kuna mul endal aga lapsi veel pole, siis ma ei tunne end nii kindlalt perepildistamistel. Mulle tundub, et sellised ühele-kahele inimesele keskenduvad pildistamised sobivad mulle hetkel enam, kuna kooskõlastun nendega rohkem.
Aga tulles tagasi selle pildistamise juurde, siis ei saa jätta mainimata kõige tähtsamat – pildistatavat, kes nägi välja nagu modell ja oskas ka kaamera ees end nii vabalt tunda kohe algusest peale. Kui nii vaba inimene kaamera ees on, siis on lausa lust pildistada, ei peagi väga üldse juhendama ning pildid jäävad loomulikud. Väga mõnus kogemus ja ilusaid pilte tuli nii palju, et oli raske siia valida need kõige-kõige paremad pildid.
Ürgses metsas
Kohe, kui ma nägin seda mõnusat õhtupäikest metsa vahel, teadsin, et pean seal kindlasti pildistama ning nüüd sai see tehtud.
Teise fotograafi pildistamine tekitab ikka väikest ärevust, kuid teisest küljest on see lihtsam, kuna ta tunnetab paremini, kuidas kaamera ees olla. Vähemalt J oli küll väga loomulik ning ma ei pidanud praktiliselt üldse juhendama.
Soovingi jõuda selleni, et juhendan pildistamise jooksul üha vähem ning lasen inimeste enda loomulikul liikumisel, olemusel ja hingel välja tulla. Kui ma alles hakkasin fotograafiaga tegelema, siis oli minu jaoks hästi oluline see, et pilt oleks külluslik ning nii sai palju ebavajalikku pildile. Nüüd olen jõudnud selleni, et mida lihtsam pilt on ja vähem segavaid faktoreid pildil, seda parem. Iga inimene on nii ainulaadne ning nende unikaalsus avaldubki kõige paremini pildil siis kui pole palju tähelepanu eemale juhtivaid tegureid.
Kaskede vahel
Käisime kaskede vahel pildistamas. Päike paistis mõnusalt puude vahelt ja hästi mõnus oli jalutada. Ainuke segav faktor olid tohutult suured sääsed. Ma ise olin nii pildistamises sees, et ei saanud reageerida, kui sääsed mind sõid ning alles pärast avastasin kui paksult ma pärast sääsehammustusi olin täis, kuid pildid olid seda väärt.
Nii vahva oli ka see, et see kaunis unenäopüüdja jäi mulle T kodust silma ja tundus õige see kaasa võtta. Ning pildistamise keskel leidsimegi ideaalse koha selle jäädvustamiseks, täpselt õigel ajal kui päike nii mõnusasti oma kiiri meie poole seadis. Kõik langes nii mõnusasti kokku, nagu metsahaldjad oleksid meile puistanud maagiasädemeid peale 🙂
